london lash pro ja so henna ametlik maaletooja eestis

0

Ostukorv on tühi

3 min lugemine

Ma olen kosmeetikavahendite - täpsemalt - ripsmepikenduste sektoris töötanud üle 10 aasta. Minu karjäär algas päris algusest - baaskoolitusega ning loomulikult olin ma ise ka kõikvõimalike toodete kasutaja ja entusiastlik katsetaja. Üldse suhtusin väga avatud meelega kogu kosmeetikamaailma… 

Kui nüüd vaadata tagasi, siis ma arvan, et me (mina eriti) oleme teinud suure arengu edasi. Ma ei blondeeri enam oma juukseid kõige heledamat tooni blondiks ja oma liiga tihedad solaariumi käigud olen asendanud hoopiski SPF50 kreemide vastu. Ma ei lase enam endale paigaldada 0,25 paksusega ripsmepikendusi, millede pikkus oli 8-12 mm, aga mis jätsid mulje nagu mul oleks “uimase kassi” silmad. Pealegi maksin ma teenuse eest umbes 18.-€ ja miskipärast arvasin, et saan selle eest kvaliteeti….

Täna maksan kõikide oma iluteenuste eest kokku sadu eurosid kuus. Seal hulgas on imeilusad, pehmed, kohevad ning kerged ripsmed, mis sobivad minu silma kujuga ja täiendavad minu näojooni. 


Ripsmetööstuse kohta saan kinnitada, et edasiminek on olnud suur… see paneb mõtlema, et kus me oleme aastal 2030?

Kümnendi alguses oli normiks, et ripsmekarvad olid pakendatud lahtiselt, enamasti  suletavasse kilepakendisse v topsikeses. Ripsmetehnik harutas ripsmepusast vajamineva koguse ning juhtus, et kogu tööruum ja vahel ka klient oli ripsmetega kaetud…. See, kuidas ripsmeid asetada liimiribale oli baaskoolituse üks osa. Lahtised ripsmed olid nii juurdunud tehnikute töörutiiniks, et kui ripsmeid hakati müüma liimiribadel, leidus hulgaliselt neid, kes nokkisid ripsmed liimiribalt ära tagasi topsikestesse, et siis need hiljem ükshaaval topsikestest välja tõsta ja töömatile asetada.

Eraldi teema oli X-kujulised pinsetid (mäletab keegi neid? MIKS?). Veetsin päevi tehes randmeharjutusi ja püüdsin õiges asendis pintsettide vahele ühte lahtist ripsmekarvakest saada. Salongis töötades oli eesmärgiks teha kliendile hooldus 30 minutiga - nende pintsettidega?!

 

Kodus töötades kasutasin ripsmeribasid, kuid mul puudus ripsmealus kuhu ripsmed asetada. Ma kasutasin tavalist väikest karbikest, mis asendas tänast ripsmealust.  Mugav? – kindlasti mitte. Hügieeniline? – kindlasti mitte! Aga kindlasti parem, kui lahtised ripsmed.

 Üheks alternatiivlahenduseks oli ripsmeribade kleepimine vasakule käele - veidi mugavam ripsmekarva haaramiseks. Ma ei teadnud, et sellele probleemile oli lahendus olemas kuni London Lash Pro tutvustas mulle keraamilisi aluspalette. Minu jaoks lausa revolutsiooniline! Täna on mul väga kaunis karbike, kus sees on erinevatepalettide kollektsioon – igale värvile, pikkusele ja kumerusele on oma. Ilus, organiseeritud ja hoiab tolmu eemale!


Üks tähtsamatest ja olulisematest muudatustest kogu ripsmepikenduse arengus on minu meelest olnud ripsmete puhastamine. Korralik ja õige eelhooldus ning ripsmekarva puhastamine tagab ripsmepikenduse püsivuse. 2014 a saabusid müügile esimesed vahendid, need olid intensiivsed, alkoholi lõhnaga, mida kliendid tundsid ning silma sattudes ärritava toimega. Samas - vahendi kasutamine andis suurepäraseid tulemusi ning püsivus oli super. Tänaseks on Beautica müügivalikus mitmeid erinevaid eelhooldusvahendite tooteid. Minu lemmikud on melonilõhnaline puhastusvahend jabooster – ripsmepikenduste lühikese kestvusaja probleem on täiesti lahendatav!


Ja siis pöörati ripsmepikenduste tööstus täiesti tagurpidi. Kõik koolitused õpetasid, et ühele ripsmekarvale tohib paigalada ainult ühe pikenduse ja pikendused paigaldatakse ükshaaval - see oli kuldreegel. 

Volüümripsmete tehnika - Russian Volume -  tehnika, mille kasutusjuhendis kirjeldab, et ühele ripsmekarvale võib turvaliselt paigaldada  3-6 pikendust. 

Kui nüüd aus olla, siis alguses mulle ei meeldinud nende ripsmete väljanägemine. Need olid minu meelest liiga paksud, natuke liiga “hullumeelsed” ja jätsid väga võltsi mulje. Hanna Putjato õpetas, et volüümid ei pea olema nii dramaatilised – need võivad olla ka ülimalt pehmed ja kerged. Kui paigaldada 3 pikendust ühe naturaalse ripsmekarva külge, siis tegelikkuses olid need kergemad, kui minu kunagised 0.20 ripsmepikendused. 


Volüümripsmete tulek ning populaarsus sai ilmselt kogu tööstuse murdepunktiks. Edaspidi hakkasime rohkem keskenduma turvalisele ripsmepaigaldusele, töötasime edasi paigaldustehnikatega ja mängisime erinevate kaarduvustega, ikka selleks, et ripsmekaar hoiaks oma kindlat joont. Nii mõnestki ideest sündis uus ripsmete pikendamise stiil.

Meie kogukond kasvas ning otsustasime hakata läbi viima võistlusi. Nii leidsime endale praktikud ja absoluutsed meistrid. Äri mõistes hakkas ripsmete tööstus järsult õitsema ning mahud kasvama!

5-10a tagasi võis Londoni metroos näha naisi (ja mehi) kellele oli ripsmepikendused paigaldatud VÄGA halvasti - ripsmekarvad olid üksteise külge kleepunud, liiga pikad, liiga rasked, vale kumerusega... Täna näen ma üha enam ja enam kaunilt kujundatud silmi, kus iganes ma ka ei käiks.

Kui õige püsivusaeg, ohutus ja tehnikad on lõpuks saavutatud, ennustan, et ripsmetööstus liigub edasi kliendikesksete teenuste suunas.

Aeg on kallis ja ma arvan, et hoolduse ja paigalduse kiirus on üks peamisi asju, mis edaspidi muutub. 

Üheks lahendamist ootavaks ülesandeks on allergiad - me oleme pidanud paljudele klientidele ära ütlema, sest neil on tekkinud tsüanoakrülaadi - kiirliimi peamine toimeaine - suhtes allergiline reaktsioon. Palun, kui leidub ripsmekuningannasid või teadlasi - saatke meile ideid, kuidas seda lahendada!

Need olid minu mõtted. Mis võiks sinu arvates olla suurim muutus tööstuses? Kuhu me jõuame 2030. aasta lõpuks? Millised suundumused, mis meil praegu on, saavad järgmisel kümnendil naljaks? Andke mulle teada!




Subscribe